Teoreetiliselt võimalik, kui katmisega kõvasti vaeva näha. Kõige külmakindlamad sordid taluvad kuni -20 kraadi külma, seda aga vana puu puhul. Üks variant on kujundada selline võra, et saaks puu talveks vastu maapinda vajutada ning siis põhjalikult katta. Nii soojendab maapind pidevalt altpoolt ja katte ning lumevaiba all saab -25 kraadist -5.
Kõige varasemad sordid jõuavad valmida ka pärast seda, kui puu on talvel maapinnani surnud. Võib minna ka teadlikult seda teed, et lõigata sügisel puu peaaegu maapinnani maha, et allesjäänud madalat osa oleks lihtne katta.
Lisaks külmale on suureks vaenlaseks hiired. Neile maitsevad pungad ja koor meeletult ja eks seal katte all on ka mõnus tegutseda.
Kasvuhoone toob kevade ehk viigipuude talveunest ärkamise umbes kuu varasemaks. Meie lühikese suve puhul on see väga oluline. Samuti pikeneb sügisene öökülmavaba aeg ehk kasvuperiood pikeneb mõlemast otsast.
Kevad on aga palju olulisem, sest siis saab viljade küpsemise nihutada soodsamatesse oludesse: paljud sordid jäävad hilissügisel valmides maitsetuks.
Kasvuhoones peab katmisega vähem vaeva nägema, ent võra kujundades peaks sellega ikkagi arvestama. Usun, et pehmema kliimaga Eesti osades on tänapäevases kihtplastikust kasvuhoones viigipuude kasvatamine edukas.
Potis kasvatamine on kõige kindlam. Talveks tuleb viigipuu viia jahedasse ja pimedasse, näiteks kütteta keldrisse. Kui kelder on ka vastikult niiske, siis ei pea talvel kordagi kastma.
Varakevadel too viigipuu kasvuhoonesse ning kui õues on juba mõnusalt soe, siis võib ka õue tõsta.
Suuruse poolest on ideaalne 30–60 liitrine pott või kasvukott. Suuremat on lihtsalt raske liigutada ja talvekorterisse viia. Sellises potis kasvavalt puult võib saada sadakond vilja.
Potis kasvatades on suur oht, et puu jääb kuivale. Palavaga on täislehes viigipuu veevajadus meeletu, seetõttu on kõige kindlam panustada automaatsele kastmissüsteemile.
Tekstiilist kasvukott on odav ja kerge alternatiiv potile. Miinusena ei ole kott nii esteetiline, et kaunis puu näiteks terrassi õilistaks. Samuti on läbikuivamise oht veelgi suurem kui poti korral.
Kotis viigipuu saab suveks koos kotiga maha istutada: koti külgedele teha juurte jaoks augud, et need vabadusse pääseksid. Kastmisvajadus väheneb sellega oluliselt. Sügisel saab juured labidaga läbi lõigata ja puu külmavarju viia.
↑ Tagasi sisukordaKasvuturvas (Biolan universaalne kasvuturvas, tomatiturvas) sobib senise kogemuse põhjal hästi. Üldiselt pole viigipuu mulla suhtes valiv, aga potti-kotti looduslik põllumuld ei sobi, kuna sellist potti oleks väga raske tõsta.
N-P-K võiks olla suht tasakaalus. Ise olen kasutanud näiteks seda Miracle-Gro kastmisväetist. Kui puid on rohkem, tuleb otsida mingi soodsam väetis, aga paari puu jaoks on see mugav.
Väetamine tuleks vastu sügist lõpetada, et kasv enne talve peatuks. Kui kasutada pikatoimelist väetist, tuleb ka jälgida, et toime liiga kaua ei kestaks.
↑ Tagasi sisukordaSuurel puul on kuumaga suur veevajadus, seega potis on oht läbi kuivada. Automaatne kastmissüsteem aitab kõvasti vaeva kokku hoida. Suurt täis elujõus puud on keeruline üle kasta.
Üldiselt öeldakse, et viigipuu tahab võimalikult palju päikest. Samas mõned sordid tunduvad pool päeva varjus olles paremini kasvama. Näiteks 'Ronde de Bordeaux' on selline sort.
↑ Tagasi sisukordaViigipuu talub lõikamist väga hästi. Niiet kel käärid pidevalt sügelevad, neile sobib hästi.
Ühe tüvega puu on minu silmale kõige ilusam vaadata: viigipuu võibki hoida nagu nuditud pärna linnahaljastuses, kus tüve otsas on paar oksa ja nende ümber moodustub suvel värsketest võrsetest kena pall, mille saab siis sügisel jälle tagasi ja hõredamaks lõigata.
Küll peab aga breba-saaki tahtes arvestama, et need viljad moodustuvad vaid vanale puidule.
Noortel puudel võib võsutipud mingi hetk ära murda, et soodustada harunemist: marjad moodustavad ju siiski vaid lehekaenlas ja ühe pika võsu kohta on neid lehekaenlaid vähe.
↑ Tagasi sisukordaKõige varasematel sortidel kulub vilja moodustumisest kuni valmimiseni 60 päeva. Vili loetakse moodustunuks, kui tal on selgelt eristatav kael ja umbes hernetera suurus.
Umbes nädal enne küpsemist muutuvad viljad pehmemaks ning kasvavad järsku suuremaks, tursuvad üles. Päris õige päeva tabamine täiuslikult küpse viigimarja noppimiseks on juba kogemuse ja tunnetuse küsimus.
Mõned sordid on ka kergelt alaküpsena väga maitsvad, teised on aga parimad siis, kui on juba mõnda aega puu otsas kuivatatud, minetanud kauni jume ja korralikult krimpsu tõmbunud.
↑ Tagasi sisukordaKõik minu sordid on iseviljuvad.
Looduses tegeleb tolmeldamisega viigiherilane, kes osa elust veedab isastaime viljas, teise osa emastaime viljas. Elab ta Vahemere ääres, seega kui tahta meil siin tolmeldada, peab seda käsitsi tegema.
Õnneks on aastatuhandete jooksul aretatud välja sordid, mis vilja kandmiseks ei vaja üldse tolmeldamist. Ka näiteks seal samas Vahemere ääres on valdav enamus sorte sellised, sest lihtsam on mitte sõltuda isastaimest ja herilastest.
Küll aga on seemned sellisel juhul steriilsed. Ehk sordiaretuseks on siiski isastaime vaja. Selliseid isastaimede sorte nimetatakse caprifig ja kui tahta sellist puud, kelle järglased emastaimed ei vaja saagi kandmiseks tolmeldamist, on märksõna persistent caprifig. Mul on sellised sordid näiteks 'Croisic' ja 'Enderud'. Kusjuures ka nende viljad on söödavad!
↑ Tagasi sisukordaSpetsiifilisi vaid viigipuul elavaid pahalasi Eestis ei ole, küll võivad nad lõuna poolt tellitud materjaliga sisse tulla. Üheks selliseks on näiteks lestaline Aceria ficus. Tema mõju on umbes sama kui meie endi levinuimal kahjuril kedriklestal: elumahlad imetakse välja ja kasv peatub. Aceria ficus levitab muuhulgas ka viigipuu mosaiikviirust. See on rühm viiruseid, mille “kliiniline pilt” on sarnane: lehed muutuvad laiguliseks ja/või deformeeruvad. Üldiselt võib eeldada, et kõik viigipuud, mis pole meristeemselt paljundatud (või nende järglased) kannavad mosaiikviiruseid. Õnneks aga lööb viirus välja vaid stressiolukorras ning heades tingimustes kasvavale taimele on mõju olematu.
Maitsvad viigimarjad pakuvad suurt huvi suurematele ja väiksematele loomadele. Hiired söövad vilju, ent mitte ainult: katte all või keldris talvituva puu pungad ja koor langevad ka nende roaks. Ilma hiiri tõrjumata pole mõtet ambitsioonikaid ületalveplaane pidada.
Karta on, et peale meie inimeste avastavad ka kohalikud faunaesindajad enda jaoks viigipuud: näiteks sügisel külastas kasvuhoonet nugis ja seda korduvalt ning põhjalikult.
↑ Tagasi sisukordaPotis ja kasvuhoones kasvatades valmivad kõik minu sordid.
Kui on plaan jätta puu õue või kasvuhoonesse talvituma, siis tuleb loomulikult valida mõni suhteliselt külmakindel sort.
Üldiselt soovitan alustada varaste sortidega, sest valmimist edasi lükkavaid viperusi võib ikka ette tulla. Kui alguses pöörasin sorte oma kollektsiooni otsides enim tähelepanu külmakindlusele, siis üsna pea oli selge, et varasus on märksa olulisem: mis kasu on maitsvate viljadega sordist, kui neid maitsvaid vilju kunagi maitsta ei saa? Või valmivad nad nii hilja, et maitse on täielik pettumus. Seetõttu ongi pea kõik minu sordid varased.